Ükskõik kas vaatad kinnisvara reklaame, arhitektuurivõistlusi või sotsiaalmeediat, hakkab silm üsna kiiresti midagi märkama. Pildid on justkui ilusad, aga samas hämmastavalt sarnased. Päike paistab alati õige nurga alt, muru on erakordselt roheline, puud on täiuslikud, inimesed naeratavad, taevas on dramaatiline ja kõik mõjub kuidagi... tuttavalt.

Mis meeldib kõigile, seda AI kordab

Enamik tehisintellekti mudeleid on õppinud miljardite piltide pealt. Nende eesmärk ei ole luua midagi täiesti uut, vaid ennustada, milline pilt inimestele kõige rohkem meeldib. Kui miljoneid kordi on selgunud, et soe õhtuvalgus meeldib rohkem kui hall sügispäev, hakkab AI seda valgusolukorda üha uuesti kasutama. Kui inimesed eelistavad lopsakat haljastust, lisab AI seda peaaegu igale pildile. Nii hakkavadki erinevad projektid, erinevad riigid ja isegi erinevad autorid tasapisi üksteist meenutama.

See on paradoksaalne. AI peaks andma piiramatud võimalused, kuid praktikas kipub ta tootma üha sarnasemaid pilte. Kui tuhanded inimesed üle maailma kasutavad samu mudeleid ja samu töövõtteid, hakkab kujunema uus visuaalne standard. Seda võib nimetada AI stiiliks.

Kui projekt kaotab oma iseloomu

Professionaalses 3D välisvisualiseerimises on see probleem suurem, kui esmapilgul tundub. Kui kõik pildid näevad välja ühesugused, kaob ära projekti iseloom. Arhitekt on otsinud lahendust, mis eristuks ümbrusest, kuid visualiseerimine muudab selle samasuguseks nagu kümned teised. Valgus, värvid, puud, inimesed ja isegi taevas hakkavad korduma, sõltumata sellest, kas maja asub Eestis, Hispaanias või Kanadas.

Sageli küsitakse meilt, miks me ei lase AI-l lihtsalt pilte "ilusamaks teha". Aus vastus on, et vahel kasutamegi. AI võib aidata lisada detaile, parandada mõnda tekstuuri või kiirendada tööprotsessi. Aga kui AI hakkab otsustama kogu pildi meeleolu, kaob väga kiiresti ära see, mis tegi konkreetse projekti eriliseks.

Igal projektil oma nägu

Hea visualiseeringu eesmärk ei ole teha iga projekti ilusaks. Eesmärk on näidata iga projekti sellisena, nagu ta tegelikult olema hakkab. Mõni maja sobibki udusesse sügishommikusse, teine keskpäevasesse päikesesse ja kolmas hoopis vihmase ilmaga. Kui kõik projektid saavad lõpuks sama kuldse päikeseloojangu, pole probleem enam pildi kvaliteedis. Probleem on selles, et kõik hakkavad rääkima täpselt sama visuaalset keelt.

AI oskab suurepäraselt teha pilte, mis meeldivad kõigile. Aga hea arhitektuur sünnib selleks, et igal projektil oleks oma nägu.

Võib-olla ongi see AI suurim nõrkus. Ta oskab suurepäraselt teha pilte, mis meeldivad kõigile. Aga arhitektuur ei sünni selleks, et kõik majad üksteisele meeldiksid. Hea arhitektuur sünnib selleks, et igal projektil oleks oma nägu. Sama võiks kehtida ka arhitektuurse visualiseerimise kohta.