Viimasete aastate jooksul on tekkinud üks huvitav trend. Kui vaadata arenduste müügipilte, jääb mulje, et meil on igavene augustikuu õhtune tund. Päike on alati madalal, valgus kuldne, akendest kumab soe valgus ja taevas on täpselt selline, nagu loodus oleks otsustanud just selle maja jaoks oma parima etteaste teha. Mõistagi, õhtupäike on emotsiooni parim sõber. Madal valgus tundub romantiline, varjud annavad fassaadile sügavuse ja isegi üsna tavaline maja muutub selle valgusega huvitavamaks. Kui eesmärk on tekitada emotsioon, siis töötab see suurepäraselt. Õhtuse valgusega pilt tekitab vaatajas kujutluse: "Kuidas ma pärast tööpäeva seal diivanil lõõgastun" või "Kuidas ma õhtul terrassil istun". Tavaline keskpäevane terav valgus aga näitab ruumi ära, kuid ei tekita elamust.
Valgus peab rääkima arhitektuurist
Müügipildil on valgus peamisi otsuseid. Seda kasutatakse meeleolu loomiseks. Soe kollakas-oranžikas valgus assotsieerub alateadlikult loojuva päikese, lõkke, küünlaleegi ja õhtuse koduse õhkkonnaga. See vallandab ajus signaali, et päevatöö on tehtud ja aeg on lõõgastuda. Evolutsiooniliselt tähendas loojuv päike ja lõkkevalgus ööbimiskohta jõudmist, turvalisust ja puhkust.
Tegelikkuses räägib valgus nii mõndagi arhitektuuri kohta. Kui maja suurim väärtus on hommikupäike köögis, siis miks näidata seda õhtul? Kui terrass jääb põhjaküljele, siis on vale luua olukord, mis päriselus kunagi ei eksisteeri? Tihti tekib tunne, et valgus valitakse võibolla liiga hoogsalt üle pakkudes.
Kas müüme maja või meeleolu?
See on natuke paradoksaalne. 3D välisvisualiseeringute eesmärk on aidata inimesel ette kujutada, milline tema tulevane kodu välja näeb. Samal ajal kasutame järjest rohkem võtteid, mis muudavad selle kodu paremaks kui ta enamiku ajast tegelikult on. Muidugi tehakse seda ka fotograafias ja filmides. Seal kastetakse enne võtteid tänavad märjaks, sest peegeldused näevad kaameras head välja. Keegi ei arva, et linna asfalt ongi kogu aeg vihmajärgne. Aga kui sama võte muutub standardiks, tasub korraks küsida, kas me müüme maja või meeleolu.
Tavalise päevavalguse julgus
Mõnikord mõjub täiesti tavaline päevavalgus palju veenvamalt. Selges keskpäevases valguses ei saa midagi peita. Materjalid, proportsioonid ja arhitektuursed lahendused peavad töötama oma eheduses. Kui hoone on hästi projekteeritud, ei vaja ta kuldset päikeseloojangut, et hea välja näha. Vastupidi – võib-olla on see isegi parim kompliment arhitektuurile.
Küsimus on ainult selles, kas valgus toetab arhitektuuri või püüab seda asendada. Need on kaks täiesti erinevat asja.
Mitte, et õhtupäikest peaks tingimata vältima. Kasutame seda isegi. Küsimus on ainult selles, kas valgus toetab arhitektuuri ja tegelikkust või püüab lihtsalt võimaliku huvilise lõksu.